Kas kaitse- või poliitiline politsei? Või hoopis midagi muud...

Autor: Tiit Madisson, Eesti Rahvusliku Liikumise liige

Igal tõsiseltvõetaval riigil on oma ametkond, mille tähtsaimaks ülesandeks on riikluse kaitsmine ehk täpsemalt väljendudes – põhiseadusliku korra kaitse. Laialt on levinud ekslik arvamus, et demokraatlikes riikides ei ole kaitsepolitsei funktsiooniks kodanike represseerimine või nende jälitamine poliitilise meelsuse eest. Sellise tegevusega oli hõivatud kurikuulus KGB, kelle tegevusest Eestiski piisavalt palju raamatuid on ilmunud. Etteruttavalt julgen väita, et ka demokraatlikes riikides kasutavad julgeolekuorganid režiimi potentsiaalsete vastaste mõjutamiseks (mida ametlikult jälitustegevuseks nimetatakse) mitmesuguseid meetmeid. Tõsi küll, need erinevad oma nn raskusastmelt siiski kurikuulsa Nõukogude repressiivorgani KGB omadest.

Eestis on jälitusorganite (kaitsepolitsei, politsei, piirivalve, teabeamet jne) tegevus reguleeritud jälitustegevuse seadusega, kus on sõna-sõnalt kirjas: „Jälitusasutused ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.“ See jälitusseaduse 5. paragrahvi lõige 4 nullitakse sisuliselt ära järgneva lõikega: „ Jälitustoimingud on lubatud üksnes siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil.“ Võimaluse üle otsustajaks on kõrgem ametnik, mistõttu võib põhiseaduslikke õigusi seaduse kaitse all riivata (kuna ei leita või ei otsita võimalust seda vähem riivaval moel teha).

Kaitsepolitsei tegevust kontrollib, st seaduse järgi peaks seda tegema vastav parlamendikomisjon, julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjon (kontakt: kapokom@riigikogu.ee), mille praeguseks esimeheks on Jaanus Rahumaa, aseesimees Marek Strandberg, liikmed: Kalvi Kõva, Mart Laar, Karel Rüütli, Ain Seppik. Jälgides netist vastava komisjoni teabematerjali, siis võiks arvata, et kõik on korras nii kaitsepolitsei töö kui ka tsiviiljärelvalvega. Kas on? 1996. aastal tunnistas riigikogulane Enn Tarto: „Meie komisjon suudab kapo tegevuse seaduslikkust kontrollida üsna vähe, sest meie õigused on üsna piiratud.” (Sõnumileht, 2.mai 1996) 15. oktoobril 1997 kurtis Enn Tarto riigikogu ees riigisaladuse seaduse eelnõu nr 629 arutelul: „Mis puutub aga kaitsepolitseinike ja nende juhtide kaadri lojaalsusesse, siis seda ei ole korralikult mitte keegi mitte kunagi kontrollinud. Kõik on läinud isevooluteed. Ma ütlen seda, et see oli nii ka siis, kui Isamaa oli võimul. Mingisugune vestlus kaitsepolitseiameti direktoriga oli, kus tema ise rääkis meile niipalju, kui ta tahtis ja mida tahtis. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuse seaduses tahetakse veel midagi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna.”

Võib-olla tõesti, et kontroll ei ole vaid formaalne, nagu tunnistas omal ajal vabadusvõitlejast riigikogu liige Enn Tarto ja kapos järgitakse seadusi ega tegelda pelgalt poliitiliste jälitamistega. Samas on teada, et võimul olevaile poliitikuile ei lähe eriliselt korda, kui jälitamise või represseerimise alla satuvad mingid „tänavapoliitikud“ või „rahvusäärmuslased“. Tõesti, miks peaks neist hoolima, sest reeglina on seesugused tülinaks valitsejaile, kritiseerides viimaste allaheitlikku ja äraandlikku, tihtipeale lihtsalt omakasust lähtuvat poliitikat. Olgu selle tegevuse näiteks kaasaaitamine euroliidu muutmisel Euroopa föderatsiooniks ja suurema osa Setomaa tingimusteta ärakinkimine idavaenlasele või ahnusest tingitud tegevus, millega määratakse endile igasuguseid hüvesid. Seetõttu suhtutakse kaitsepolitsei jälitustegevusse soosivalt või paremal juhul vaadatakse seaduserikkumistele läbi sõrmede, julgeb kinnitada selle kirjatüki autor. Seda enam, et 1. jaanuaril 1998 kehtima hakanud riigisaladuse seadus andis kaitsepolitseile ülisuure tegevusvabaduse. Suurem osa kaitsepolitsei tegevusest on kaetud riigisaladuse seadusega, näiteks nuhkide värbamine (ametlikus keeles: „teesklejate” kaasamine) on salastatud 50 aastaks, aprillisündmuste kapo ohuanalüüs 25 aastaks jne. Seega ei saa lojaalne riigikodanik teada, mida Toompuiestee majas tehakse. Kas see tegevus vastab riigi huvidele. Paradoksaalsena mõjub olukord, et kapošnikutele on antud voli kontrollida peaministri või presidendi tagapõhja, kuid keegi pole kontrollinud kaitsepolitsei kaadreid. Me peame heauskselt uskuma, et selle asutuse töötajad on lojaalsed riigile ja nende IQ vastab jälitustegevusega seotud tööülesannete täitmiseks. Mina paraku kahtlen mõlemas ja püüan alljärgnevalt oma väidet faktidega tõestada..

Muidugi äratab nn tavainimeses, kes kaitsepolitseist vaid ajalehtedest lugenuna teab, minu väide kindlasti mõistmatust, võimalik, et tekitab protesti. Vähesed julgevad uskuda, et kaitsepolitseist on saanud KGB järglane, mis jälitab riigi kodanikke nende poliitilise tegevuse eest. Et kaitsepolitsei on muudetud struktuuriks, mille repressioonide avalikeks märklaudadeks on saanud kodanikud, keda tavapäraste jälituslike meetmetega tasalülitada ei suudeta. Sest mitte kõik ei ole ühe „vestluse“ järel Tallinna Toompuiestee või Tartu Lutsu tänava majas valmis oma kodanikuõigustest loobuma. Ei ole enam Stalini ega ka Brežnevi ajad! Kapo on sisuliselt poliitilise ladviku tööriistaks, kaitsmaks viimase võimu ja heaolu.

Parema mäluga lugeja mäletab 1996. aasta maikuu lõpus ühiskonda vapustanud, tollases ajakirjanduses lahvatanud „Madissoni riigipööramise lugu“. See karistusseadustiku 62. paragrahvi lõige 1 (riigireetmine) alusel algatatud süüasi ei olnud muud kui kaitsepolitsei juhi ja teadlikult kaitsepolitsei provokaatorina tegutsenud tollase kaitseväe juhataja Johannes Kerdi närusevõitu provokatsioon. Kus viimane (teades, et jutuajamine läheb linti, kuna kapošnikud olid tema kabinetti paigutanud Kerdi juuresolekul pealtkuulamisseadmed) provotseeris meievahelises jutuajamises mind riigipööret organiseerima, arutades, kellest koostada valitsus jne. Tegu oli „vapside mässu“ paljastamise armetu jäljendusega. Riigipööramise süüasja organisaatoreid ei häirinud asjaolu, et üks inimene, kes ei juhtinud ainsatki relvastatud struktuuri, suutis „luua kõik tingimused relvastatud riigipöörde katseks“. Mõtlemisvõimelisele inimesele näib selline süüdistus totakana - meie vaprate põhiseaduse kaitsjate arvates ei näi! Nii saadi ametkonna vajadust suuremale rahastamisele näitlikult tõestada.

Tuleb tunnistada, et tollastes uurimistoiminguis, kui kogu jama üldse mingiks uurimiseks nimetada võib, esines aktiivselt ka tollane kaitsepolitsei 1.osakonna direktor Aldis Alus. Tema tegeles kuritegelikult süütõendite kunstliku loomisega, kirjutades pealtkuulamise kirjalikku protokolli asju, mis helilindil tegelikult puudusid (vt Tiit Madisson, „Riigipööraja märkmik“, Tallinn, 1999, lk 122). Represseerimisel ei vaevunud kapo, vasupidiselt omaaegsele KGB-le, järgima isegi mitte riigi seaduseid, kuulamata mind eeluurimise ajal kordagi üle. Mismoodi saab koostada vettpidava süüdistuskokkuvõtte, kui süüalusele ei antud eelnevalt võimalust anda ütlusi? Sellele oskab vist vastata tollane uurimisgrupi ülem Arnold Sinisalu, kes nüüd Risto Teinoneni riigivastase organisatsiooni kriminaalasja uurimisega tegeleb, võimalik, et hakkab varsti juhtima Kaitsepolitsei Ametit. Kõige naelaks oli see, et minu arreteerimise ajendiks olnud kirjutis „Eesti saatus“, mis kaitsepolitsei koostatud süüdistuskokkuvõtte järgi oli nii riigipöörde üleskutseks kui ka kavaks, muutus kohtuotsuse järgi vaid „kohtualuse nägemuseks“. Seda alles pärast minu viimast sõna kohtus, kus nimetasin, et sel juhul tuleks trellide taha panna kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, kes „riigipööramise üleskutset“ ajakirjanduses ligi 100 000 eksemplaris levitas. Kuna kapošnikute süüdistuskokkuvõte oli koostatud eriti diletantlikult, siis pidas tollane uurimisgrupi ülem Arnold Sinisalu vajalikuks enne kohtuistungi algust „vestelda“ kohtunik Eda Murakaga (tegutses 1970-ndail KGB käekirjaeksperdina, nagu on mulle rääkinud tollane poliitvang Kalju Mätik – seega mõjutatav isik). Lugeja arvatavasti mõistab, et siinkirjutajal kutsuvad tollaste sündmuste meenutamine ja kirjeldamine esile masendavaid emotsioone, põlgust ja vihkamist, seetõttu piirdun eeltooduga. Kes soovib poliitilise politsei funktsiooni täitnud kaitsepolitsei vägitükiga põhjalikult tutvuda, võib raamatukogust laenutada raamatu „Riigipööraja märkmik“. Loodetavasti ilmub selle raamatu vastav peatükk ka saidis „Kaitsepolitsei-Repressiivorgan“.

Lisanduseks eeltoodule niipalju, et olen aastate jooksul pöördunud mitme advokaadi poole, et äkki tasuks tollane kohtuasi uuesti üles võtta, tuues näiteks aluseks uurimisel asetleidnud süütõendite kunstliku loomise, mis peaks ju küllalt sisuline väide olema, et kohtuasi uuesti üle vaadata. Kahe jalaga maa peal olevad juristid on möönnud, et uurimisorgan ja kohtud ei käitunud minu suhtes objektiivselt ega ka kaugelt mitte õiguslikult. Kuid asi on siiski lootusetu, kuna kõik järgmised kohtuinstantsid kinnitasid linnakohtu süüdimõistva otsuse, pööramata mingit tähelepanu kassatsioonikaebuses olevatele faktidele. (Üks ringkonnakohtunik vahetati kapo esildise alusel välja, kuna julges kuluaarides arvata, et „Madisson tuleb õigeks mõista“. Järgmine kohtunik, kaitsepolitsei jaoks igati sobiv Jüri Paap, represseeris KGB ülesandel 1980. aastal inimõiguslast Mart Niklust. Eranditult endistest kommunistidest koosneva, Tartus asuva riigikohtu ette ei vaevutud mind isegi viima – tapirongid ei liikuvat sel päeval!) Suurimaks tollase kohtuasja läbivaatamise takistuseks olevat asja poliitiline külg – kuna tegu oli taasiseseisvunud Eesti esimese poliitilise protsessiga, siis riik ei saa tunnistada, et pandi rängalt mööda, ammugi maksta kannatanule valuraha. (Sellega on seletatav, et mind pärast ligi 1,5 aastat vangimajas istumist üldsuse survel riigikogu poolt amnesteeriti, kuid pole tänaseni rehabiliteeritud. Meie juristide ükskõiksus tollase „justiitsmõrva“ suhtes on lausa skandaalne!) Pealegi on tollane kaitsepolitsei peadirektor nüüd siseminister, suuri teeneid mu kinnipanekul omanud Tunne Kelam aga europarlamendi saadik. Kuna ma ei kuulu nn valitsevasse eliiti ja olevat praeguseni aktiivne „mässaja“, siis „asja lihtsalt ei lasta niikaugele minna“.

Parema mäluga lugeja teab kindral Aleksander Einselni lugu, kuidas 35-aastase pikkuse USA ohvitseri karjääriga väliseestlane saabus idealistlikel kaalutlustel Eesti kaitseväge üles ehitama. Kuidas sirgeselgne ja jäärapäiselt visa, kuid poliitilistes tagatoamängudes kogenematu Einseln korrumpeerunud poliitikute ja nõukoguliku mentaliteediga „punapolkovnikutega“ tülli läks. Mispeale president Lennart Meri poolt erru saadeti. „Mis puutub Aleksander Einselni tagandamisse, siis paljud kahtlevad siiani selle nähtavates põhjustes ja päevakajalistes oletustes. Tülitsemine kaitseministriga, väidetav poliitikasse sekkumine või „traagiline tühjakspõlemine“, sisepoliitilised intriigid, mõne erakonna majandushuvid, presidendi manöövrid ametisse edasijäämiseks jne, kas ei näi küllaldased või on põhjustena ehk oletustena kergesti vaidlustatavad,“ kirjutas Välis-Eesti ajakirja Mana toimetaja Hellar Grabbi.(PM, 01.03.96) Kuna teiseks presidendiajaks kandideerivat Lennart Merit tabas luul, nagu tahtvat rahva hulgas märtri kuulsuse omandanud Einseln presidendiks saada, algatati kaitsepolitsei aktiivsel kaastegevusel mitte enam noore kindrali vastu üks kõige jälgimaid poliitilisi klaperjahte Eesti riigi ajaloos.

Poliitilist tellimistööd tegeva Jüri Pihli juhitud kaitsepolitsei esitas 9. aprillil 1997 tollase karistusseadustiku paragrahv 259 lõige 1 alusel kokkuklopsitud süüdistuse, mille järgi olevat Einseln süüdi riigi huvide kahjustamises, seostades teda mõne peastaabi ohvitseri relvamüügi afääriga. Kindrali represseerimist saatsid õukonnaajakirjanduse parastavad paskvillid. Nagu meedia kallaletungidest veel vähe, korraldas kapo kindralile telekaamerate ees alandava sundtoomise kaitsepolitsei uurija juurde. Nagu nad poleks teadnud, kus kindral Einseln elab, et talle vastav kutse koju saata. Visa väliseestlane ei kavatsenudki Ameerikasse tagasi sõita, nagu siinsed represseerijad ja mõnitajad lootsid ja ootasid. Aleksander Einseln jõudis õiguse ära oodata palju aastaid hiljem - 2003. aasta aprillis mõistis Tallinna Linnakohus Einselni õigeks. Kindrali õigeksmõistmise vastu ükski ajakirjandusväljaanne huvi ei tundnud...

Kõige värskemaks poliitilise tagakiusamise juhtumiks, kus kaitsepolitsei võiduka tegijana figureerib, on Eesti kodanikust soomlase, endise Soome sõjaväelase ja skaudijuhi, Maarjamaa risti V klassi kavaleri Risto Teinoneni juhtum. Kuna nimetatud juhtumi finaali veel teada ei ole, peatuksin Teinoneni lool pikemalt, eesmärgiga mitte piirduda soomlase võimaliku kuriteo üle otsustamisel vaid Eesti massiteabest saadud informatsiooniga.

Nii nagu siinkirjutaja, samuti kindral Einselni, nii ka Teinoneni asja puhul paiskab jälitusorgan ajakirjandusse oma versiooni, mis pehmelt väljendudes ei vasta tehioludele. Kuna hammasrataste vahele jäänul reeglina puuduvad võimalused meedia vahendusel oma süütust tõestada, siis on ühiskond aegsasti ette valmistatud süüdimõistvaks otsuseks. Kohtusse ei viitsi pealiskaudsed ajakirjanikud nagunii minna, kui neid sinna isegi lubatakse. Sinisilmselt arvatakse, et ega siis kaitsepolitsei niisama kedagi kinni pane. Väga vähesed mõtlevad inimesed mõistavad, et kaugeltki mitte alati ei tasu uskuda skandaalidele aldi ja pealiskaudse ajakirjanduse lugusid. Pärast varsti juba 20 aastat kestnud „demokraatlikku arenguteed“ on meie ajakirjandus (vähemalt suuretiraažilised ajalehed) jõudnud ringiga tagasi algusesse – aega, mil ajakirjanduse demokratiseerimine algas. Tollaseid EKP tsensoreid asendab väga tõhusalt väljaannete pea- ja vastutavate toimetajate enesetsensuur – teatakse, mida on paslik avaldada, mida mitte. Tõsi, mõnikord harva peab mõni kaitsepolitsei ametnik helistama toimetajale: „Tervist, siin XXX kaitsepolitseist. Helistan, kuna teil on plaanis intervjuu eesmärgil kohtuda Risto Teinoneniga...“ Nii juhtus Eesti Päevalehe toimetaja Rain Kooliga, kes valmistus tegema lugu kaitsepolitsei uurimisalusest. Lugu 9. veebruari 2008. aasta Päevalehe laupäevalisas ka ilmus. Muidugi arvestas ajakirjanik kaitsepolitsei hoiatusega ja kirjutise sisu oli „nagu vaja“ - kuriteos kahtlustataval oma vaateid levitada ei võimaldatud, nagu väljendas end ajakirjanikku hoiatanid kapošnik. Kust kapo ametnik kavandatavast intervjuust teada sai, see on juba organi ametisaladus ja seletatav jälitusseaduse järgi lubatud vahendite kasutamisega.

Tunnen Risto Teinoneni 1988. aastast. Olin tollal ENSV-st väljasaadetuna elama asunud Stockholmi. Tänu Soome lehtedes ilmunud lugudele, olin parempoolsete organisatsioonide aktivistidele ENSV-s väljasaadetuna tuntud. Seetõttu saatis rahvuslik organisatsioon Itsenäisyyden Puolesta kutse külastada mitmeid Soome linnu, kus nimetatud liidu osakonnad tegutsesid. Helsingis kohtusingi ühel kõneõhtul Teinoneniga, kes suhtles minuga küllalt ladusas eesti keeles. Hiljem kuulsin, et Teinonen toimetas Eestisse nn keelatud kirjandust (nt eesti pagulaste poolt väljaantud raamatuid ja ajalehti), korraldas skaudijuhina korjandusi, et eesti-läti-leedu noored, saaksid külastada Soome skaudilaagreid. Kui Teinonen asus elama Eestisse, sai ta välismaalasena Maarjamaa Risti.

2007. aasta jaanuari alguses algatas riigiprokuratuur kriminaalasja, millega algas Risto Teinoneni tagakiusamine kaitsepolitsei poolt. Sellele oli eelnenud endisest kommarist justiitsminister Rein Langi ühel valitsuse pressikonverentsil kõlanud lobedasuuline tõdemus, mida vahendas üldsusele ajaleht Postimees: „Meil on andmeid ühe kindla selli tegevusest, kes aeg-ajalt korraldab kuskil metsataludes selliseid Kristallöö tähistamisi, kus haakristlipp tõmmatakse kõrgesse vardasse ja siis mehed viskavad kätt.“(PM, 05.12.06) Erilist kahtlust pole, et „kindlad andmed“ pärinesid kaitsepolitseilt, kes rahvusliku meelsusega meestel kindlalt, vastavalt jälitustegevuse seadusele, silma peal hoiab. Uurimine algatati 2007. aasta jaanuaris, kuid ühiskonda ja asjaosalist ennast informeeriti sellest alles poolteist kuud peale aprillisündmusi, mil näis tekkivat vajadus demonstreerida Eesti valitsejate „leppimatust fašismiilmingutega“, nagu on väljendunud president Toomas Hendrik Ilves.


Soomlane Risto Teinonen arvab, et kuna ta ei ole Eesti seadusi rikkunud, siis ei saa teda sooritamata kuritegude eest karistada. See võib nii tõesti olla mõne muu „kuriteo” puhul. Avalikult tunnistades, et ta on natsionaalsotsialist, kirjutas mees ise alla oma kohtuotsusele. Muidugi ütleb põhiseadus, et kedagi ei tohi taga kiusata tema veendumuste korral. Jah, nii on paberil. NSV Liidu põhiseadus paistis välja väga demokraatlik – võimude tegevus aga muutis kõik need ilusad laused nulliks. Sisuliselt sama on olukord Eesti Vabariigis: valitsejad tõlgendavad põhiseadust valikuliselt. Teinonen on veel vähe kogenud „rahademokraatlikus“ vabariigis kehtivaid nn kirjutamata seadusi, millistena tõlgendatakse ka näiteks läänepoolses Euroopas valitsevaid hoiakuid. Seal kasutatakse natsismi demoniseerimisel tekkinud hirmukompleksi edukalt malakana igasuguste rahvuslike ja patriootlike ilmingute vastu. Mõnikord omandavad taolised meetmed lausa paranoilised jooned. Näiteks tarvitses vaid Hollandi poliitikuile selgeks saada, et rahvas ei kiida heaks Euroopa Liidu liitriigiks muutvat põhiseadust, kui peaminister Jan Peter Balkenende asus referendumi eel rahvusriigist hoolivaid hollandlasi hirmutama „naasemisega Auschwitzi“. Läänes armastatakse palju korrutada demokraatlikest väärtustest, kuid kui austerlased valisid Jörg Haideri Vabadusliiga juhtima riiki, unustati needsamad väärtused paugupealt – põhiseaduslikul moel võimule saanud valitsust hakati enneolematul moel Euroopa Liidu, USA ja Iisraeli poolt santažeerima. Analoogne on olukord teises euroliidu liikmesriigis Hispaanias, kus 2008. aasta parlamendivalimistel lihtsalt keelustati osalemast Baskimaa iseseisvust pooldavatel parteidel.

Kui valitsejail on vaja tõestada oma hoiakuid demokraatlike väärtuste kinnistamisel, siis teeb kaitsepolitsei, mis vaja – ennast natsionaalsotsialistiks nimetav tegelane „saab teenitud karistuse“, nagu armastati väljendada sovetiajal. Küll leitakse ka vastavad tõendid. Miks muidu kuulutas üks kaitsepolitseinik Ida-Virumaal ühes vestluses (kuigi kahtlustatavale ei oldud veel süüdistustki esitatud), et Teinoneni „kohta on meil juba piisavalt tõendeid, et ta vangi panna!“. Juba ongi teada, et mõni kapošnikute poolt ülekuulatud noor on lõpetanud suhtlemise Teinoneniga. Ilmselt andnud organile ka vajaminevad tunnistused, mis võimaldavad vormistada natsi vanglasse saatmise. Teades, kuidas kaitsepolitsei ametnikud on varem rahvuslasi mõjutanud, võib väita, et tunnistajad leitakse. Kaugeltki mitte kõik ei suuda hirmutamisi ja alandamisi taluda - mitte kõik ei suuda endale kindlaks jääda, minemata vastuollu südametunnistusega. Kui vaja, kuulutatakse riigisaladusele viidates kohus kinniseks (nagu püüti teha siinkirjutaja puhul) ja lähebki Risto Teinonen vangimajja. Ajalehtedes ilmub vaid kapo pressiesindaja info alusel koostatud kuiv BNS-i tekst.

Milles siis seisneb suure hooga ministrite Rein Langi ja Kalle Laaneti korraldusel algatatud kriminaalasja sisu, õigemini kahtlustus riigivastase, relvastatud organisatsiooni loomises? „Loodava ühenduse tegevus on suunatud etnilisel ebavõrdsusel põhineva ühiskondliku korralduse ja käitumisreeglite kehtestamisele Eestis, sihiga saavutada olukord, kus erinevad etnilised grupid (sh juudid ja teiste rasside esindajad) oleks Eesti Vabariigis nii pidevas füüsilises ohutundes kui ka ebavõrdselt koheldud,“ edastas kaitsepolitsei kahtlustuse Eesti Päevaleht.(EPL, 09.02.08) Kahtlustuse juriidiliseks aluseks toob kapo karistusseaduse 235. paragrahvi 1. lõigu. „Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevuse eesmärgil loodud ühendusse kuulumise, samuti sellise ühenduse loomise, juhtimise või sellesse liikmete värbamise eest“, võib karistada kuni kuueaastase vangistusega.

Katsuks arutleda, milles seisneb meie riigi „iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud“ ühenduse loomine? Teada on, et Risto Teinonen korraldas alates 2006. aasta algusest kinniseid pidusid, mis kinnisteks oleksidki jäänud, kui Rein Lang poleks asja üldsuse ette toonud. Nendel kokkusaamistel tähistati mitmeid natslikke tähtpäevi: 20. jaanuar – Wannsee konverents, 20. aprill – Hitleri sünnipäev, 9. november – Müncheni nn õlleputši aastapäev ehk „natsionaalsotsialismi märtrite mälestuspäev“. Kõik. Kinnistel üritustel söödi, joodi, vesteldi ja vaadati vastava sisuga filme. Sisuliselt on tegu nn stiilipidude tüüpi üritustega. Minu teada ei ole ei keskerakondlastel ega rahvaliitlastel oma nõukanostalgiliste pidudega, kus kantakse „CCCP“ kirjaga T-särke, miilitsamundreid ja lehvitatakse punalippu, mingeid probleeme olnud. Ei olnud probleeme stiilipeona läbiviidud sünnipäevaga praegusel keskerakondlasest Pärnu linnapeal Märt Viisitammel, kes Saksa ohvitseri mundri selga pani. Seesama minister Lang on oma sünnipäevapeo korraldamisel tellinud vaatamiseks näidendi Hitlerist, kus minategelane patseeris Püssirohukeldri restoranis ringi natsliku käesidemega. Millega siis Teinoneni peod teistest samalaadsetest erinevad?

Tänapäevases orwellilikke vorme omandavas demokraatias on poliitiliselt ebakorrektne tunnistada, et oled veendunud natsionaalsotsialist. Kuid oletagem, et stiilipidudel osalejad (vähemalt osa neist) pooldavad tõsimeelselt rahvussotsialistlikku maailmavaadet? Kohe järgneb poliitiliselt ebakorrektne lapsesuine küsimus: mis siis, kas maailmavaate omamine on kuritegu? Eesti põhiseaduse paragrahvi 12 järgi ei tohi kedagi diskrimineerida „poliitiliste või muude veendumuste“ tõttu ja jälitusseaduse 5. paragrahvi järgi „ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta“. Kuidas suudab kaitsepolitsei leida Eesti-vastase organisatsiooni, mida omal ajal Eestist nii heal arvamusel olnud soomlane, Soome kodakondsusest loobunud Risto Teinonen moodustas, seda näitab aeg.

Niipalju, kui nende ridade autor Teinoneni vastu algatatud menetlemisest informatsiooni omab, on tegu puhtal kujul poliitilise jälitamisega, mida on raskevõitu eristada tagakiusamisest. Kui kahtlustatav avalikult kuulutab, et „ei meeldi mulle Helsingi raudteejaama ümbruses parvlevad neegrid või see, et Helsingis bussis sõites olen vähemuse esindaja“ - kas see on rassismi ja ksenofoobia levitamine? Paraku tundub nii kriminaalasja uurimist juhtiva prokuröri Heili Sepa kui ka kapošnikute uurimisgruppi juhtiva, poliitiliste süütegude „spetsialisti“, direktor Arnold Sinisalu mõttekäik ühtima: tegemist on natsiga – järelikult propageerib rahvustevahelist vaenu, loomulikult kiidab heaks natside poolt toimepandud juutide gaasitamise, loob riigivastase ühenduse, korraldab sõjalist väljaõpet ja soovib kehtestada rahvussotsialistlikku riigikorda, hakata taga kiusama rahvusvähemusi (loomulikult juute) – seetõttu tuleb vangi panna! Kuna mõttekriipsude vahele jääv on osaliselt minupoolse fantaasia vili, siis jääb alles ainult: „tegemist natsiga – seetõttu tuleb vangi panna!“

Tundes oma kogemuste põhjal Brüsseli peremeestele suhu vaatavate poliitikute ja riigiametnike mõtteviisi on karta, et eespool äratoodud järeldusest näib piisavat nii menetluse tellijaile, menetlejaile endile kui ka kohtunikele, kes poliitilise kohtuasja korral ei tarvitse mitte lähtuda õiguse või õigluse printsiibist, vaid võtavad korraldusena aluseks poliitikutest ülemuse (antud juhul justiitsminister Rein Lang) selgeltväljendatud soovi - „tuleb ära teha“, ehk lahtiseletatult - nats tuleb riigi huvidest lähtuvalt süüdi mõista. Kui tarvis, selgitab direktor Sinisalu kohtunikule, kuidas end ülal tuleb pidada ja missugune karistus mõista. (See ei ole luul, just nii toimus siinkirjutaja kohtus 20.-25. september 1996.) Selle raamatu autori süüdimõistmise järel kirjutas Moskvas ilmuv ajakiri Ogonjok, et „Eesti võimud püüavad paadunud natsionalisti süüdimõistmisega parandada suhteid Venemaaga“ (tollal kehtisid Eesti kaupade Venemaale viimisel topelttollid). Miks ei või analoogne poliitiline kaalutlus olla otsustavaks Risto Teinoneni saatuse üle määramisel? Ajal, kui Moskva süüdistab juba aastaid Eestit fašismi rehabiliteerimises, on hea nii Moskvale kui Brüsselile näidata - me ei ole fašistid, me ei talu natsionaalsotsialiste – nats Teinonen on vanglasse heidetud!

Kuigi vastavat uurimist kureeriv juhtivprokurör Sepp on väitnud, et Teinoneni poolt korraldatud natsitähtpäevade üritused ei ole põhikahtlustuseks (milleks ilmselt on relvastatud organisatsiooni loomine), hakkasid kaitsepolitseinikud juba pärast esimese kinnise peo toimumist Risto Teinoneni ja ta kaaslasi jälitama. „Jälitustegevuse meetodid, taktika ning üksnes jälitustegevuses kasutatavate või selleks kohandatud tehniliste vahendite käiv teave on ametkondlikud ega kuulu avalikustamisele,“ kirjutatakse jälitustegevuse seaduse 5. paragrahvis. Alljärgnevalt kirjapandu annab kaitsepolitsei asjadest vaid ajalehtedest lugenutele ettekujutuse meie riigi põhiseaduslikku korda kaitsva ameti töötajate tööstiilist ja erilisest tublidusest. See tegevus arvatakse tuginevat seadusele, mille riigikogu 1994. aastal vastu võttis.

2006. aasta juunis kutsuti Teinonen jutuajamisele Tartu kapo majja, kus Janek Järva oma anonüümseks jäänud kaaslasega Teinonenilt Adolf Hitleri sünnipäeva ürituse kohta kuue tunni jooksul andmeid püüdsid hankida. Et meest selliste ürituse korraldamistest edaspidi loobuks, kõlas ähvardus: „Vaadake, varem tegutses Tartus vene äärmuslaste organisatsioon. Siis me sekkusime. Praeguseks on organisatsiooni aktivistidest üks end üles poonud, teine on teadmata kadunud, kolmas... Kas te saate aru, mida ma öelda tahan?“ Kriminaalasjast teatamise järel 2007. aasta juunis järgnenud massiliste ülekuulamiste ajal küsiti ühelt ülekuulatavalt, et „öelge palun, et Teinonen on pedofiil“. Teinoneni tuttavalt naisülekuulatavalt uuriti, kas Teinonenil on tätoveeringud ja kus need olla võivad; ühelt teiselt ülekuulatavalt küsiti: „Mida te arvate neegritest? - Aga mida arvab Teinonen?“ või „kas Teinonen tahab olla Hitleri moodi?“ 2007. aasta oktoobris kaposse ülekuulamisele kutsutud 18-aastasele Risto Teinoneni tütre poolõele näidati arvutis olevat pornolehekülge, väideti, et tüdruku võõrasisa tegelevat nende piltide vaatamisega. Kui vaataski, siis kuidas puutub see antud kriminaalasja? Seda ei suutnud asjaosalise kaebusele vastata ei kaitsepolitsei peadirektor ega ka prokuratuur, kuhu kahtlusalune kirjutas. (Kuna saidis „Kaitsepolitsei-Repressiivorgan“ on Teinoneni tagakiusamist põhjalikult valgustatud, siis piirdun siinkohal eelnevaga.)

Tagasi nimetatud kogunemiste juurde, kus justiitsminister Rein Langi sõnul „mehed kätt viskasid“ ja kus moodustati kaitsepolitsei kahtlustuste järgi Eesti-vastast organisatsiooni, täpsemalt selle relvastatud tiiba. Viibisin ühel taolisel stiilipeol (puhtalt uudishimust) koos Nõmme raadio toimetaja Margus Lepaga. Etteruttavalt väidan siin, et mingi organisatsiooni asutamisega, veel vähem selle poolsõjalise tiiva organiseerimisega, küll tegu ei olnud. Pigem näivad hirmul suured silmad olevat. Või on tegu kapošnikute püüdlustega tõestada oma rasket tööd riigi põhiseadusliku korra kaitsel. Et seaduseandja suurendaks kapo eelarvet.

Tegu oli Wannsee konverentsi aastapäeva tähistamisega. Kuigi natsidest järelejäänud tuhandetest dokumenditonnidest ei suudetud leida ainsatki paberit, kus selgelt kirjas, et juudid tuleb hävitada (säilinud dokumentides oli juttu „emigreerimisesest“, „evakueerimisest“, „ümberasustamisest“ jne), kinnistati Nürnbergi protsessiga siiani kehtiv tõde, mis arutelude alla kuuluda ei tohi. 1942. aastal toimunud Wannsee konverentsist kirjutasin raamatus „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale“. Seega teema huvitas, lootsin olengul näha filmi „Igavene juut“ (mida näidata lubati), mis Eestis kinolinale või TV-ekraanile vaevalt kunagi jõuab. Tegime oma muljetest ja seiklustest 21. jaanuaril 2008 keskpäevase raadiosaate, mida interneti kaudu tagantjärgi kuulata saab aadressil: www.nommeraadio.ee.

Tollane stiilipidu, mille sarnaseid peavad kapošnikud Eesti-vastase relvastatud organisatsiooni propagandaüritusteks, kujunes tänu kaitsepolitsei vastumeetmetele üsnagi kolimisrohkeks ja julgen väita, et humoorikakski. Pool tundi enne Wannsee konverentsile pühendatud üritust, kui olime lähenenud koos Margus Lepaga Tartule, teatati sms-sõnumi vahendusel, et pidu toimub riigikohtu majas asuvas kohvikus (asukohast olid eelnevalt teadlikud vaid kolm inimest), kuhu olid varakult reserveeritud istekohad, tellitud road. Paarikümne minuti pärast kuulsime, et reserveeritud söögiasutuse uksel on silt „Veeavarii“, omanik telefonikõnedele ei vastanud. (Järgmisel nädalal selgus uurimisel, et mingi veeavarii toimumist riigikohtu majas ei olnud Tartu avariiteenistus 19. jaanuaril registreerinud.) Selge. Telefone pealt kuulanud kapo näitas üles operatiivset tegutsemist, mis professionaalses mõttes vaid kiitust väärib.

Uueks „rahvussotsialistide“ istumise kohaks valiti ärimees Rein Kilgile kuuluv mitmesaja kohaga restoran Püssirohukelder. Tumedatesse ülikondadesse riietatud, umbes 50-liikmeline, põhiliselt 20-30-aastastest kainetest meestest-noorikutest koosnev seltskond võttis kohad sisse, oodati, millal saab söödavat-joodavat lauale tellida. (Oluline on nimetada, et haakristiga lippe ei lehvinud, vastavaid käesidemeid ei kantud.) Ettekandjad hakkasid ärevalt sumisema ja elavalt vesteldes nurkadesse kogunema. Risto Teinonenile öeldi, et „sellist seltskonda me küll ei teeninda“. Arusaamatu, mille järgi tehti kindlaks, et meie seltskond on „selline“ - sarvi meil otsaeest välja ei kasvanud? Samas mõistsime imehästi, kes taolise määratluse tegi, kelle survel kasumi teenimisele orienteeritud äriettevõte teenimisvõimalust eirates nii pepsi otsuse tegi. Vahepael nähti ka pabinas kohalesõitnud omanikku, keda „sellise seltskonna“ kohalolek näis häirivat. (Nõmme raadio tervitas Rein Kilki maasikaseebi saatmisega.) Siis hakkas üks tüüp meid demonstratiivselt filmima, ime, et ükski „nahkpea“ erariides kapošnikule molli ei andnud. Teine kinomees istus ukse ette pargitud sõiduautos, ise hoolikalt päiksevarjuga nägu katmas. Püssirohukeldrist rahumeelselt lahkunud ei lasknud end kinooperaatoreist häirida – meil on ju demokraatia, kedagi veendumuste pärast ei jälitata!

Planeeritud üritus, vaatamata naljakavõitu seiklustele, siiski toimus. Kogunesime Tartu vanalinnas asuvas Teinonenile kuuluvas ruumikas korteris, sõime poest kaasa ostetud pitsasid, peale jõime Aadu pildiga pudeleist veini ja monopolist kaasatoodud kangemat ja lahjemat kraami. Lahti lõigati ka haakristiga tort, mis maitses hea. Mängis ansambel Untsakad. Eriti hästi kõlasid eespool kirjeldatud komejanti silmas pidades vabadussõjalaste hümniks peetud laulu sõnad: „Eestimaa, su mehemeel, pole mitte surnud veel!“ Sai üle tüki aja mõtteid vahetada mõtlemisvõimeliste noortega. Mitmeid neist olid kapolased varem püüdnud ülekuulamistel Risto Teinoneni vastu tunnistusi andma sundida, ähvardades „kas tahad ikka ülikooli lõpetada“ või „kas tead, et sinu vanematel on üsna tulus töökoht, homme ei tarvitse neil seda olla“. Vestluskaaslastest „natsionaalsotsialistlikud“ tudengid, nii poisid kui tüdrukud (mis kahekümne-aastased viiekümnendates „kõdu“ jaoks muud on?), paistsid olema aatelised, intelligentsed ja rahvusmeelsusega noored. Kui selliseid ikka veel on, siis ei tasu meie riigi tuleviku pärast muret tunda! Natuke kitsaks viiekümne inimese jaoks korter küll jäi, pidin vahepeal ühe kahekümne-aastase kena näitsiku oma põlvele võtma – aga kannatasime sõbralikult kõik ebamugavused ära. Häid lambaid mahtuvat palju ühte lauta, nagu ütleb vanasõna. Kuigi filmi „Igavene juut“ tehnilistel põhjustel vaadata ei saanud, läks üritus minu meelest igati korda. Oli tore stiilipidu. Arusaamatu, miks oli end põhiseadusliku korra kaitsjateks nimetaval seltskonnal vaja end vaimustunult jälitades lolliks teha? Nagu luuremängu mängivad lasteaia jõnglased! Niipalju siis Risto Teinoneni „riigivastastest kogunemistest“.

Kõrvalpõikena niipalju, et 2008. aasta veebruaris oli mul väga kosutav kohtumine 16-22 aastaste noortega Vana-Vigalas. Seal asuvas pitsabaaris „Madissoni kutsikad“ toimunud kohtumisele oli kogunenud umbes 30 noort. Planeeritud 1,5 tunni asemel venis kohtumine kolme tunni pikkuseks. Rääkisime Eesti riiklusest, selle kaitsmisest, patriotismist ja kodumaa-armastusest. Vastasin paljudele nutikatele küsimustele: Teise maailmasõja „varjatud“ ajaloost, rahvuslaste tegevusest 1980-ndail aastail, Eesti kommunistliku minevikuga valitsejaist, ühiskonda närivast korruptsioonist, Setomaa ärakinkimisest, Vene-Eesti suhetest, holokaustimüüdist jms. Noorus ei ole kaugeltki hukas, nagu mõni näib arvavat. Minagi omandasin kindla maailmavaate 15-aastasena, kui suhtlesin omal ajal menuromaani „Rusikad“(ilm 1979) autori Silver Annikoga, kes hiljem, 1982. aastal salapärastel asjaoludel hukkus (kahtlustatakse tollase jälitusorgani „karvast kätt“). Me peame oma riigi noortele säilitama ega laskma kapošnikute jõuvõtete abil seda hävitada. Praeguseks pole selgunud, kui paljud tollasel kõneõhtul osalenud noortest on kapos „vestlustel“ käinud...

Seoses Teinoneniga veel üks naljakavõitu juhtum. Üks minu Läänemaal elav tuttav oli huvitatud MTÜ Uus Euroopa poolt väljaantud raamatutest „Adolf Hitler – vabastaja“ ja „Adolf Hitler ja lapsed“ (tegu on Saksa okupatsiooni aegsete faksiimileväljannetega), soovides neid kinkida oma tuttavatele. Tellisin Teinonenilt paki raamatuid. Ühel hommikul olin Balti jaamas vastas Tartu rongil, võtsin soomlase peale ja sõitsime Nõmmele. Mõne päeva pärast helistas Teinonen ja teatas, et meist oli organi töötaja Nõmme raadio hoone juures pildid teinud. Tundmatu fotograaf oli teinud kolm kaadrit, mil autost väljununa ulatasin Teinonenile raamatute eest raha. Fotod olid saadetud Eesti Iseseisvuspartei esimehe arvutisse. Ilmselt sooviti asjaosalistele demonstreerida, et kapo ei maga ja me oleme poliitiline politsei jälitamisalused, mis küll eriline uudis ei olnud ega viinud meid ka verest välja. Seni kuni pildistatakse või telefone pealt kuulatakse, on taoline tegevus igati seaduslik – asjaosalised suhtuvad sellesse mõistmisega. Kaitsepolitsei töö see ongi, sellega saadi ka hakkama. Vaatamata sellele, et soomlane oli oma mobiiltelefonilt juba Tartus aku välja võtnud (mina seda ei teinud), saadi jälitusliku operatsiooniga professionaalselt hakkama. Me isegi ei märganud, et keegi oleks pildistanud. Iseasi, kas tasub maksumaksja poolt eraldatud raha nii kergekäeliselt raisata, sest jälitatavate puhul on tegu Eesti patriootidega. Pigem võiks aktiivsemalt jälitada notšnoidozorlasi, et viimased ei kütaks üles Ida-Virumaa venelasi. (Notšnoi Dozor ju tegi alles hiljaaegu Kosovo iseseisvuse tunnistamise valguses oma vastava avalduse.) Kas oodatakse, et rahvuslased lähevad Ida-Viru venelasi vaigistama?

Mõni pealiskaudsem lugeja võib imestada, miks pühendan nii palju ruumi „mingile põdrast natsile“. Jah kallis lugeja, eile jäi poliitilise politsei hammasrataste vahele siinkirjutaja ja Aleksander Einseln, täna jääb Eesti kodanikust teenekas soomlane, homme võib-olla hoopis „tasakaalukas“ eestlane, kes varasemaid jälitusaluseid parastas. Tasuks sel teemal mõtteid mõlgutada. Võib-olla meile ei meeldi kellegi poliitilised vaated, kuid pelgalt veendumused ei tohi olla aluseks kellegi jälitamisele, veel vähem tagakiusamisele. Selles suhtes on Teinoneni juhtum väga paljuütlev kodanikele, kel säilinud omadus oma peaga mõtelda või analüüsida. Asi ei ole ju sisuliselt, milline käeside on Teinoneni käisel, vaid põhimõttes. Kas Eestis asutakse inimesi karistama veendumuste eest ja kas selle nimel hakatakse vägistama seadusi. Kui seda tehakse, siis lõpeb ka Eesti riik.

Juhtusin raadiost kuulma, kui varem valitsust aprillisündmuste järel tauninud sotsioloog Andres Saar kurtis, et temale ei tulevat interneti kaudu kirjad kohale (mistõttu mitmel teaduseüritusel ei teadnud osaleda), andes mõista, et süüdi „karvane käsi“. Paljud kurdavad, et nende telefone kuulatakse pealt. Aasta-poolteist tagasi olid rahulolematud rohelised, kes kirjutasid Maalehes, et kapolased neid jälitavad ja üle kuulavad. Muidugi kuulavad, sest kahtlustatakse, et rohelised suhtlevad maailma finantsladviku huve kahjustava Greenpeacega. Hiljutisel kohtumisel rääkis üks ametühingutegelane, et kapolased „vestlevad“ (nii nimetatakse ülekuulamisi) ka nende aktivistidega – tahetakse teada, mis Eestis sünnib. Näib, et see ongi jälitusasutuse, milleks kaitsepolitseiameti on, otsene töö, mis seadustatud jälitustegevuse seaduse 6. paragrahviga. Seega ei ole rahvuslased ainsad, keda Suur Vend jälgib. Soovitaksin lugejal taas pihku võtta George Orwelli raamat „1984“ - üha rohkem hakkab meie põhiseaduslik demokraatia sarnanema selles teoses kujutatuga. Kuid tunnistagem, et meie riigi seadusandlik organ on andnud seadusliku aluse kodanikkonna jälitamiseks. Aru saamata, et neidsamu seaduseandjaid võib seesama jälitusorgan homme jälitama hakata. Arvata võib, et jälitatakse sisuliselt kõiki kodanikuühendusi, kes suutelised korraldama avalikke aktsioone ja meeleavaldusi. Jälitusorgan püüab taoliste puhul saada informatsiooni, et hinnata, kas jälitatav organisatsioon võib kujutada ohtu põhiseaduslikule korrale – teisisõnu võimul olevale poliitkartellile. Seetõttu peaksid kodanikud suhtuma mõistvalt kaitsepolitseinike töösse, kuigi tunnistagem, et võib närvidele käia, kui tead, et su järel päevas 24 tundi nuhitakse.

Kõrvalpõikena niipalju, et näiteks eesti patrioote on juba aastaid kaitsepolitsei ametnike poolt jälitatud. Jälitustoimingutega põhjendades on püütud samas majanduslikult ruineerida, kui jälitatav „heast jutust aru ei saa“. („Hea jutt“ seisneb tavaliselt mõjutatavate ähvardamises ja sõimamises – rohkemaks kapošnikutel ajusid ei näi jätkuvat.) Kuidas see toimub? Algul kutsutakse kapo silma alla sattunud kodanik jutuajamisele. Selgitatakse, miks näiteks ei ole hea, kui noored külastavad Teises maailmasõjas „vales mundris“ võidelnute üritusi Sinimägedes (see tekitab välispoliitilisi probleeme) või suheldakse omataolistega teistes Euroopa riikides jne. Käigu parem pubides-baarides, isegi raha on selliseks tegevuseks pakutud. Kui vestluskaaslane ei ole nõus aru saama, et Saksa mundris võidelnutega suhtlemine ei vasta „meie demokraatlikele väärtustele“, külastatakse jälitatava tööandjaid ja antakse selgelt mõista, mis „sellisele“ tööd andnud firmaga juhtuda võib. Nooremaid paljaspäiseid hirmutatakse, et nende vanematel on autoliisingud ja pangavõlad, mida raske maksta, kui „ühel päeval enam tööd ei ole“.

Siinkirjutaja püüdis tegeleda ettevõtlusega, kuid telefoni töövestlusi hoolega pealtkuulanud kaitsepolitsei ametnikud hirmutasid ära kliendid (kes julgeb „sellise“ firmaga tegemist teha?). Norrasse tööle pürginud abikaasa reis aeti viimasel hetkel nurja, kuigi juba oli teada, millal toimub äralend, missuguses linnas töökoht ja milline töötasu on. Pole vaja lisada, et tööjutte aeti telefonide kaudu, mille pealtkuulamine on jälitustegevuse seadusega igati kooskõlas. Alles mõni aeg tagasi ei peetud mu naist vääriliseks saama 6000 kroonise palgaga müüja töökohta. Pool aastat varem oli ta tagasi võtnud oma neiupõlvenime, et võimalikke tööandjaid mitte kohutada senise perekonnanimega. Kui ta ametivestlusel viibis, käis telefonikõlin. Kõnele vastas ametnik: ma püüan seda just välja uurida. Seejärel ametniku küsimus „riigipööraja“ naisele: kes on teie abikaasa? Viimaks selgus, et ametnik ei saanud minu naiselt sobivaid vastuseid tema motiveerituse kohta. Minul oli eelnev kokkulepe, et saan tööle ühe tööandjate probleemidega tegelevasse organisatsiooni. Kahtlustasin, et kuna organ kuulab telefone pealt, pannakse käsi vahele. Jätsin kapo vihjetelefonile teate. Viitasin, et vanadel hiinlastel oli vanasõna: ära aja oma vaenlast kunagi nurka – jäta talle alati taganemistee. (Isegi KGB võimaldas tollastel dissidentidel töötada katlakütjate ja kanalavalvuritena: Neil jätkus oidu jälitatavaid – tollase riigi huvisid silmas pidades - mitte marru ajada, kapol selline arusaam puudub.) Nagu selgus, ei suutnud kapo „intellektuaalid“ minu vihjest aru saada. Loomulikult loodetud töökohta ei saanud.

Muidugi ei ole jälitustegevuse seaduses kuskil sätestatud, et jälitatavaid võib majanduslikult ruineerida. Kuigi jälitustoimingud „ei tohi kahjustada isiku elu, tervist, vara ega keskkonda“ (nagu ütleb seadus), kuulub majanduslik ruineerimine vist igati lubatud jälitustegevuslike meetmete hulka. Selline tegevus kuulub ilmselt mõistete „meetodid“ ja „taktika“ alla. Jälitusmenetlust võib näiteks alustada „jälitlusmenetluse alustamise ajendi olemasolu korral jälitusasutuse juhi“ poolt, milleks annab loa vastava seaduse 10. paragrahv. Tahaksin rõhutada sõna „ajend“. Kui näiteks mõnele härra Aluse alluvale näib, et rohelised, ametühingutegelased, rääkimata rahvuslastest, võivad tema arvamusel olla ohuks riigi põhiseaduslikule korrale (poliitkartellile), antakse vastav korraldus alustada jälitustegevust. Jälitustegevuse algstaadiumis hakatakse pealt kuulama telefone ja jälgima internetisuhtlemist, mõnikord vesteldakse jälitatava naabrite või töökaaslastega. Erilist huvi äratavale jälitatavale võidakse sappa sokutada nuhid (naabrid, töökaaslased jne), keda jälitustegevuse seadusega nimetatakse „salajasele koostööle kaasatud isik“. Seadus lubab kaasata näiteks ka advokaate ja vaimulikke (katoliiklased võiksid pihtides ettevaatlikud olla). Ühiskondlikult aktiivne kodanik võib sisuliselt suvalise kaitsepolitseiniku luulu või naabrist koputaja „signaali“ peale sattuda jälitustegevuse alla. Kuna kaitsepolitsei vastavad andmed on riigisaladuse järgi 50 aastaks salastatud, ei teata, kui palju võib olla jälitusaluseid või palgalisi „teesklejaid“. „Teesklejate“ tegevus läheb jälitusseaduse alusel tööstaaži hulka ja arvestatakse pensioni arvestamisel. Mõni informeeritum väidab, et palgalisi informaatoreid on kaitsepolitseil tunduvalt rohkem kui omal ajal KGB-l. Nagu öeldakse: No comments!

Jälitusorgan sai ajendi minu järjekordseks jälitustegevuseks ilmselt rahvuslaste meeleavaldusest Tõnismäel. Avalikuks stardipauguks oli Postimehes 30. mail 2006 ilmunud siseminister Kalle Laaneti kirjutis, millega jälitustegevust taas hoogustati ja kõvendati. Kuna elu näis samal aastal muutuvat väljakannatamatuks majanduslike allapoole vööd löökide tõttu, pidevate „telefonimängude“ ja muude jälituslike toimingute tõttu, kirjutasin kaitsepolitsei peadirektorile avaliku kirja, kus muuhulgas järgmine: „Saan imehästi aru, et minu võitlus on peaaegu lootusetu ja organ mu lõpuks kas füüsiliselt või vaimselt hävitab – selle mõttega olen harjutanud ka oma peret. Tegelikult olen sundseisus, saan aru, et minu lõppu võib pikendada vaid üldsuse informeerimine ja samaaegne aktiivne tegevus. Sisuliselt on mind pandud lippude vahele aetud hundi olukorda, kus ainukeseks võimaluseks on piirajaile kõrri karata.“ Mingit vastust oma kirjale loomulikult ei saanud, kuigi kapolased oleksid ju võinud uurida: miks Madissonil „sellised luulud on“? Järelekult ei olnud tegu luuludega.

Internetiportaalis Delfi ilmunud avalik kiri kutsus esile Kanal 2 toimetaja Olaf Suuderi huvi – sellest tehti kümneminutiline saatelõik, mis oli eetris 2006. aasta augustis. Nüüdseks on mul ka Nõmme raadios oma laupäevane saatesari „Madissoni monoloog“, mille mitmes saates olen valgustanud kaitsepolitsei jälituslikku tegevust, mis läheb praktiliselt lahku kodanike põhiseaduslikest õigustest. Sama eesmärki kannab ka selle kirjatüki avaldamine. Öeldakse, et vesi suudab tilk-tilga haaval lõhkuda ka kivi!

Samas saan imehästi aru, et riigi põhiseadus on juba ammu muutunud raamatukeseks, milles sisalduvast valitsejad juba ammu midagi ei pea, suvaliselt tõlgendades euroliiduga liitudes põhiseaduse 1. paragrahvi. Maailma Uue Korra loojad on otsustanud luua Euroopast ühtse riigi segarassilise elanikkonna ja oma ajaloo unustanud rahvastikuga. Kuna sellised plaanid kõigile ei sobi, siis püütakse vastaseid jälitustegevusega elimineerida. Kuna rahvuslased on segarahvuselise riigi tekkele suurimaks takistuseks, siis langevad jälitamise alla esimajärjekorras rahvuslastest patrioodid. Suur Vend jälgib meid kõiki!

Üha rohkem olen tabanud end mõttelt, et 1994. aastal vastu võetud jälitustegevuse seadus ja 1998. aastast kehtima hakanud riigisaladuse seadus on suurepäraseks kattevarjuks, mis sisuliselt muudavad nulliks paljud Eesti põhiseaduse sätted. Need seadused lubavad jälitada kodanikke, kelle vaated või poliitiline tegevus häirib välisjõudusid teenivat poliitilist nomenklatuuri. Seadustest on paraku saanud ühtlasi sirm, mille taha jälitusorgan varjab oma töötajate lausrumalust ja karjuvat ebakompetentsust.

Eesti ajakirjandus reageeris omal ajal salapolitsei riigile rohelise tee andnud seadustele kirjutistega, mis pealkirjastatud vägagi ühemõtteliselt: „Salapolitseiriigi poole“, „Politseiriik ilusa eurokesta sees“, „Talse varjus diktatuuri poole“ jne. Mõtlevad kodanikujulgust omavad eestlased taunisid diktatuurile rohelise tee teinud seadusi ja nende valmisvorpijaid ning vastuvõtjaid väga karmilt. Tartu ülikooli õppejõud Ivar Tallo kirjutas. „ Valitsuse liikmed ja lugupeetud rahvasaadikud on andnud kaitsepolitseiametile blankoveksli jälitustegevuse seaduse rakendamiseks nende endi suhtes. Lisaks loa taotlemisel tehtavale julgeolekukontrollile võib loa saanud isikut nüüd kontrollida ka juurdepääsuloa kehtivuse ajal ning kolme aasta jooksul pärast selle lõppemist. Inimlikult on arusaamatu, kuidas poliitikud on nõus sellise kapo ametnike õigusega nende magamistuppa piiluda, nende kõnesid pealt kuulata ning nende kirju avada./.../ Kolmapäeval vastuvõetud seadus annab rohelise tee diktatuuri kehtestamisele Eestis.“(PM, 25.10.97)

Kui kodanikud teavad, et nende telefone võib suvaliselt vaid näiteks kaitsepolitsei peadirektori kahtlustuse alusel pealt kuulata, jälgida teie internetisidet – „distsiplineerib“ see kodanikke, kuid samas diskrediteerib riiklust ja naeruvääristab demokraatiat kui mõistet. Ühesõnaga tekitab paksu verd ja ässitab lojaalsed kodanikud vastutegevusele. Keegi ei soovi tagasi diktatuuririiki, selle üle võiks Toompea seltskond mõtiskleda. Totaalne jälitustegevus ohustab seeläbi riigi põhiseaduslikku korda, mida seadused ja kaitsepolitsei tegelikult kaitsma peaksid. Seni on valitsuste eesotsas olnud poliitikud suhteliselt tagasihoidlikud ega ole rutanud kehtestama politseiriiki, milleks kehtivad seadused juba praegu imehea kattevarju võimaldavad. Mis siis, kui tulevikus saab valimiste kaudu võimule palju ambitsioonikam poliitik, näiteks Edgar Savisaar? Küll Edgar oskab kapo veelgi aktiivsemalt tööle panna. Kuna pidevalt suureneb meie kodanikkond aastas umbes 10 000 uue muulasest kodaniku võrra, siis võtab Savisaar järgmiste valimiste 100-protsendilise tõenäolisusega võimu. Äkki on oravaparteilastel varrukas uus Tõnismäe monument? Vaevalt küll, loogilisena tundub, et istutakse savisaarlastega järjekordselt ühte paati. Nii et rahvuslastel pole suurt valikut, sest oleme mõne aasta pärast ilmselt kõik poliitvangid. Järelikult tuleb seni, kuni on võimalusi, anda vaid tuld!

Kaitsepolitsei tekkis pärast Eesti iseseisvumist sisuliselt tühjale kohale, loomulikult tunti algul puudust kompetentsetest töötajatest. Seetõttu võeti organisse algul tööle ka NSV Liidu repressiivorgani KGB spetsialiste, mille üle avaldas korduvalt imestust� näiteks nädalaleht Eesti Ekspress. 1990. aastatel juhtus end karistamatuina tundvate kapo kaastöölistega igasugu apsakaid: ametiautode purukssõitmisi, purjuspäi trepikodades ja bussipeatuses (püksiauk lahti ja ametirelv kõrval) magamisi, kõrtsikaklustes osalemist – millest tollastes ajalehtedes kartuseta ka kirjutati. Tollal ajakirjanduses ilmunud kapo töötajate apsakutest kirjutasin raamatus „Riigipööraja märkmik“, lk 152-188.

Nüüdseks on ajad muutunud, lehtedest ei ole lugeda ei kaitsepolitsei töömeetoditest ega selle organisatsiooni töötajate muudest vägitegudest, mis võiksid jälitusasutusele halba varju heita. Kas sellest võib järeldada, et organ on oma kasvuraskustest üle saanud? Võib-olla on see tõesti nii, võib-olla ei ole ka... Nimelt on peaaegu kõik kaitsepolitseiga seonduv kuulutatud riigisaladuseks. Seetõttu ei julge kaitsepolitsei eksimustest ükski toimetaja oma väljaandes midagi avaldada, või kui avaldab – järgneb kaitsepolitseinike „kompetentne reageering“. Nii peame leppima tõdemusega, et „oma tegevuse 15. aastal võib Kaitsepolitseiamet uhkust tunda oma püsiva, kogenud ning professionaalse, kuid samas siiski optimaalses ulatuses uueneva personali üle, mis on tagatud – ja tagab ka tulevikus – ameti järjepideva arengu“, nagu kirjutab „Kaitsepolitsei aastaraamat 2005“.

Kaitsepolitsei sai ülisuured volitused 1997. aastal riigikogu poolt vastuvõetud riigisaladuse seadusega. Paradoksaalsel kombel pole keegi kontrollinud kaitsepolitseid. Parlamendi juurde loodud kaitsepolitsei kontrollimise komisjoni arvates peab see organ omama kapo kohta informatsiooni ning kontrollima kaitsepolitsei tegevuse vastavust Eesti seadustele. Riigikogulane Enn Tarto kurtis 15. oktoobril 1997 riigikogu ees riigisaladuse seaduse eelnõu nr 629 arutelul: „Mis puutub aga kaitsepolitseinike ja nende juhtide kaadri lojaalsusesse, siis ma ütlen teile täie vastutusega, et seda ei ole korralikult mitte keegi mitte kunagi kontrollinud. Kõik on läinud isevooluteed. Ma ütlen seda, et see oli nii ka siis, kui Isamaa oli võimul. Mingisugune vestlus kaitsepolitseiameti direktoriga oli, kus tema ise rääkis meile niipalju, kui ta ise tahtis ja mida tahtis. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuste seaduses tahetakse veel midagi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna.“ Kahjuks ei teinud tollased kommunistliku minevikuga riigikogulased teeneka vabadusvõitleja hoiatustest väljagi. Riigisaladuse seadus, mis lõi ülihead eeldused politseiriigi tekkeks, võeti riigikogu poolt 60 häälega vastu. Igasugune kontroll kaitsepolitsei tegevuse üle sisuliselt puudub. Jutustagu võimalikud „kontrollijad“ ühiskonnale mis tahes – kapo raudkappides on piisavalt „komprat“ suurema osa poliitikute kohta. Nüüd, pärast aprillisündmusi võiksid praegused valitsejad natuke ajusid pingutada. Kuidas sai ikkagi juhtuda nii, et mässu ärahoidmiseks midagi ette ei võetud? Kas on kuskil mingi garantii, et kaitsepolitseist ei ole saanud või lähiajal ei või saada välisjõudude tööriist?

Paraku ei jaga kaitsepolitsei jälitamise alla sattunud rahvuslased kapošnikute endi arvamust, nagu oleks tegu professionaalselt kõrgel tasemel ametnikega. Aadetest või eetilisusest on isegi piinlik kapo jälitustegevuse puhul rääkida. Head spetsialistid ei peaks kasutama kagebiitlikke, eetiliselt ja moraalses mõttes taunitavaid töövõtteid (hirmutamist, mõjutamist, laimamist, vaimset piinamist, majanduslikku ruineerimist), kuigi jälitustegevuse seaduse vabam tõlgendamine võib taolist tegevust võimaldada. „Kõik otsustavad kaadrid!“ kõlas üks nõukaaegne loosung, mis aga tänaselgi päeval väga elulisena mõjub. Olen vestelnud kahe 30. aastates mehega, kes lõpetanud Tartu ülikoolis juuraõpingud. „Asjalikumad ja targemad lõpetajad läksid eraettevõtlusesse, mõned ka riigifirmadesse või ministeeriumidesse juristideks, kaitsepolitseisse läksid lollimad, kes põdesid mingeid alaväärsus- või võimukomplekse,“ rääkis ühes erafirmas juristina töötav mees. Teine jurist, kes riigiasutusest Euroopa Liidu vastase meelsuse eest lahkuma pidi, rääkis nende ridade autorile, et „meie teaduskonnast läksid kaposse need, kellega teised eriti suhelda ei tahtnud – parajad peded olid, kõrgid ja ülbed“.

Eesti vanasõna ütleb, et kala hakkab mädanema peast. Kaitsepolitsei tegevust juhib juba mitu aastat Jüri Pihli mantlipärijana peadirektor Aldis Alus. Kaitsepolitsei peadirektori kinnitab ametisse riigikogu, Aluse ametiaeg lõpeb sel aastal. (Tema järglaseks peetakse sama masti „teenekat“ Arnold Sinisalut.) Kuidas sattus see pealtnäha hall ja ilmetu ametnik nii võimsa struktuuri etteotsa? Ilmselt oskas olla lojaalne ja meeldida oma tollasele bossile Pihlile, kes teda riigikogule uueks peadirektoriks soovitas. Meesteajakirjas Klubi ilmus Sporditähe peatoimetaja Risto Berendsoni kirjutis "Kaitsepolitsei karmid võtted", mis algas tõesti karmilt: „Kapos töötamine annab võimaluse teha asju, mida tavaõiguse mõistes peetakse kõige lihtlabasemateks kuritegudeks.“ Kirjatükki sisse juhatades pühendas autor ruumi „karme võtteid“ harrastava riikliku instantsi, praeguse peadirektori Aluse karjääri algusele kaitsepolitseis. "Politseis räägitakse kaitsepolitsei peadirektorist Aldis Alusest tõestisündinud lugu ajast, kui Alus oli veel tavaline Tallinna kriminaalpolitsei inspektor. Vanglast vabanenud jõhkard vägistas ja tappis Aluse õe. Pärast retsi vahistamist pakkus Aluse toonane ülemus, Kaukaasia verd kogenud jälitustöötaja Sergei noorele alluvale võimalust õetapja järgmisel päeval kuriteopaiga vaatlusel "põgenemisel" maha lasta. Selle asemel, et viisakalt keelduda ja öelda ülemusele, et las mõrtsukat karistab siiski kohus, sõitis Alus kaitsepolitseisse ja teatas, et kolleegid ärgitavad teda mõrvale. Inimlikult võttes inetu käitumine, kuid just selliseid inimesi kaitsepolitsei vajabki. Eesti riigi julgeoleku huvides. Aluse ja tema endise ülemuse kriminaalasjast tunnistajate puudumise tõttu kohtuküpset asja ei saanudki, kuid kapo sai sellega endale lojaalse töötaja." (Klubi nr 2, veebruar 2007, lk 37)

Kaitsepolitsei tegevust teravalt taunivas kirjutises valgustati kapo töö „spetsiifikat“: kuidas hämara taustaga ärimehed Vadim Polištšuk, Gennadi Ever ja Vassili Trofimov eri aegadel on kaitsepolitsei kaitse all olnud või sellega kelkinud. Loos on ära toodud hulgaliselt informatsiooni, mis ei viita sellele, nagu käituksid kaitsepolitsei töötajad professionaalselt või ülearu eetiliselt, kuigi autor ise korduvalt rõhutas, et tegu on „isamaaliselt meelestatud noorte meestega“. Kaitsepolitsei boss Alus vastas Klubi artikli kohta Eesti Ekspressile: "Sellistest väljamõeldistest tekkivatele küsimustele ei raiska kaitsepolitsei oma aega ning ei hakka neid ka kunagi kommenteerima."(EE, 05.04.07) Artikli autor Risto Berendson vallandati teisele väljaandele „haltuuraotsa“ tegemise eest tööandaja Oliver Kruuda poolt Sporditähe peatoimetaja kohalt. Eesti Ekspressist loetu järgi võib väita, et vallandamine toimus kapošnikute survel. Kuigi Berendsoni kirjeldati kui asjatundlikku ajakirjanikku ja head organiseerijat, leidis kapo oma eesmärgi saavutamiseks mõne luukere ka Kruuda kapist.

Minul oli kaitsepolitseinikega esimene ja seni ainukeseks jäänud vahetu kontakt 1996. aastal, hiljem olen oma nahal tundnud vaid jälitustegevuslikke meetmeid – samal ajal ühegi jälitajaga sõnagi rääkimata. Nüüdseks on tollastest represseerijatest mitmed, nt Arnold Sinisalu (kes minu „riigipööramise“ juurdlust juhtis) ja Aldis Alus (kes koostas kohtu tarvis võltsdokumendi) kaitsepolitseis hoogsat karjääri teinud. Oma kirju ja seiklusterohke elu jooksul olen kohanud palju inimtüüpe, palju sunniviisiliselt kontakteerunud ka kaitsepolitseinike eellastega Nõukogude repressiivorganist KGB. Seetõttu julgen teha järgmise järelduse: kapošnikute nagu ka kabebiitide puhul on tegu küünikutega, kes oma võimu ja privileege tunnetades võimelised musta valgeks tegema. Kui KGB-lased, vähemalt formaalseltki, järgisid tollaseid seadusi, siis praeguse jälitusasutuse töötajatele on seadusteks ülemuste käsud või nende võimalike soovide äraaimamine. Tegu on inimestega, kel pole arusaamist ei aadetest ega aususest, põhiliseks huviks vaid mööda karjääriredelit kõrgemale ronida; sellised on ülemuselt käsu saades võimelised tapma ja piinama – loobuma arutlustest, kas represseeritav üldse süüdi on. Mitte iga inimene ei suuda asuda tööle poliitilisse politseisse, nagu igast inimesest ei saa ka vangivalvurit. Minu karm hinnang põhineb põhiliselt oma nahal läbielatul.

Teatud mõttes on kaitsepolitseinike huvi igat sorti äärmusrühmituste (patriotism ja tahe riiklust kaitsta on praeguses Eesti Vabariigis „äärmus“) tegevuse vastu mõistetav – sellega tegelevad kõigi Euroopa Liidu riikide vastavad organid. Asja juures on väga häiriv see, et rahvuslaste jälitamistuhinas ei pöörata erilist tähelepanu nende vastu, kes tõesti kujutavad ohtu riiklusele. Kuskilt tulnud käskudega on ilmselt seletatav, miks kaitsepolitsei jälitab suure innuga rahvuslasi, kuid sisuliselt mitte midagi ei võeta ette riigi tõeliste vaenlaste vastu. Ilmselt on kapo tegutsemise aluseks Brüsselist tulevad direktiivid, mille järgi tuleb silm peal hoida küll nahkpeadel ja neonatsidel, rahvuslastel ja globalismivastastel, homofoobidel ja ametühingutegelastel – kõigil neil, kellest nähakse ohtu ühtse Euroopa superriigi tekkele.

Mingitest vene radikaalrühmitustest ei teata Brüsselis midagi, need ei ole vanadele Euroopa Liidu riikidele probleemiks. Nemad seal muretsevad Jean-Marie Le Peni või Jörg Haideri ikka veel jätkuva populaarsuse, baski rahvuslaste jätkuva aktiivsuse, neonatside aktiviseerumise ja omal ajal armulikult vastu võetud moslemite radikaliseerunud läänevastaliste meeleolude pärast. Brüsselile ei lähe korda mingid zarenkovid, lebedevid, mišinid või linterid. Kuna aga viimaste represseerimine võib esile kutsuda Moskva viha, millest lähtub omakorda Brüsseli mure gaasi või nafta tarnete pärast - seetõttu võivadki meie riikluse tõelised õõnestajad tegutseda üsnagi karistamatult, mida nad seni on ka teinud. Kas mu mõttekäik tundub loogiline? Kui ikka veel ei, siis lugegem seda juttu edasi.

Kaitsepolitsei,pehmelt väljendades kummalist tööstiili iseloomustab järgmine juhtum. 2007. aasta alguses ringles venekeelses Delfis erakordselt räige luuletekst, mis kutsus üles Eesti-sisesele vägivallale, surmaheitlusele natsismijõu ja neetud orduga, õhutades natslikule mädale kuuli otsaette kihutama ja inimkonna jätistele kirstu klopsima. Räige üleskutse sundis Eesti Ekspressi pöörduma kaitsepolitsei poole küsimusega, kas see konkreetne üleskutse on kapole tuttav ja milline hinnang sellele antakse. Kaitsepolitsei komissari Irina Miksoni sõnul on nad teksti sisuga tutvunud ja nende hinnangul pole andmeid, et „avaldamisega oleks põhjustatud inimese surma või tekitatud tervisekahjustusi“. Seetõttu ei tuvastanud kaitsepolitsei seaduserikkumist. Ilmselt peab kapo nii EE ajakirjanikke kui ka selle lehe lugejaid ajudeta idioodikarjaks – kes pole suuteline elementaarsemakski analüüsiks. Kas otsustatakse endi vaimse taseme järgi? Kapošnikute tööstiili kommenteerides tasuks meenutada, et aastaid tagasi võttis kapo vastutusele 20-aastase noormehe, kes kirjutas eestikeelses Delfis vastuseks Wiesenthali komisjoni esimehe Efraim Zuroffi kallalekippumisele Eesti riigi vastu (nagu ei võetavat siin vastutusele natslikke sõjaroimareid) kommentaari "Juudid ahju!". Pole teada, et keegi oleks mõnda juuti hakanud ahju toppima ja sellega viimastele tervisekahjustusi tekitanud, ammugi mitte surma. Miks siis erinev suhtumine eesti ja vene üleskutsujaisse?

Järgmine näide kapo kahtlaselt äpulikust professionaalsusest. 2. mail 2007 alustas kaitsepolitsei kriminaalmenetlust, et selgitada välja internetikeskkonnas Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse vastu vägivallatsema kutsuvaid isikuid. Menetluse eesmärk olevat selgitada, kes ning mis asjaoludel selliseid üleskutseid levitab. Kapo poolt kahtlustatavaid menetluse algatamise ajal ei olnud...ega tulnud neid ka hiljem. Kuigi meie organ on varustatud esmaklassilise tehnikaga, ei tuvastanud esimest küberründajat mitte kaitsepolitsei, vaid tunduvalt väiksema tehnilise potentsiaaliga keskkriminaalpolitsei. Kripo poolt tuvastatud küberrünnakus osavõtjaks oli 19-aastane tallinlane Dmitri, nagu edastas 7. mail Eesti Päevaleht. Kaitsepolitsei suutis vaid tuvastada, et ühe Eesti Vabariigi vastu suunatud avalduse tegija oli Mosvas elav 1984. aastal sündinud keegi Vene kodanik Aleksei. Sellisest tõdemusest oli paraku vähe kasu, sest Moskvas tundis küberründaja end igati turvaliselt. Venemaalt pärit ässitaja eesnime avaldamisega lootis kapo ilmselt demonstreerida oma kompetentsi. Samas ei suudeta tuvastada ainsatki venekeelses internetifoorumis Delfi kubisevate Eesti riigi vastaste üleskutsete tegijat, veel vähem neid kimbutada. Siiamaani ringleb netis Eesti vastane plakat: „Tapa eestlane!“, ilma et kaitsepolitsei spetsialiste see rahvuslikku vihavaenu õhutav teos häiriks. Kõik on juba käega löönud, sest teatakse, et kaitsepolitseist pole asja...

Viimastel aastatel on kaitsepolitsei koostanud populaarses stiilis aruandeid „Kaitsepolitsei aastaraamat“, mille paberkandja varianti on tavakodanikul raske kätte saada, kuid õnneks on aastaraamatud nähtaval internetis. Kui 2005. aasta kohta koostatud aruandes pühendati suhteliselt palju ruumi „eesti äärmuslaste“ tegevusele, kirjutades näiteks, kuidas nad püüavad Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas pürgida riigikokku (nagu see ohustaks kuidagi põhiseaduslikku korda), siis „Kaitsepolitsei aastaraamat 2006“ kirjeldab rohkem siinsete vene organisatsioonide tegevust, mis olevat tol aastal aktiviseerunud. Päris õige järeldus, kuid pelgalt järelduseks see jäigi.

Kaitsepolitsei aastaraamatust selgub, et Eesti julgeoleku eest vastutajatele valmistab suurt peavalu „äärmusliku ideoloogiaga ja ekstremistist“ juhiga Konstitutsioonierakond. Viidatakse Andrei Zarenkovi juhitava erakonna otsestele sidemetele Tallinnas asuva Vene suursaatkonnaga, kelle toel edendatakse Kremli seatud poliitilisi eesmärke. „Selle erakonna peamiseks rahaliseks ja ideoloogiliseks toeks on Vene Föderatsiooni Tallinna saatkonna diplomaadid, Moskva linnavalitsuse ametkonnad, Venemaa meedia ja Vene eriteenistuse kontaktisikud,“ nendib kapo aastaraamat, nimetades Zarenkovi „Kremli ööbikuks“ Eestis. Kapo hinnangul püüdis Konstitutsioonipartei pronkssõduri ümber toimunud konflikti ajal aktiivselt mõjutada venekeelse elanikonna rahvaliikumisele pretendeerinud rühmitust Öine Vahtkond.

Nojah, aga mis siis? Mida peab riigi tuleviku pärast muretsev kodanik peale hakkama kapošnikute tõdemusega, et vene-juudi aktivist Zarenkov on „Kremli ööbik“? Aasta varem oli „Kaitsepolitsei aastaraamat 2005“ kirjeldanud mitmesuguste Antifašistliku Komitee ja teiste „vene äärmusrühmituste“ aktsioonidest, valeinformatsiooni levitamisest Vene meediasse, kümnel (!) korral ära tuues „Kremli ööbiku“ Andrei Zarenkovi nime, pidades meest üheks aktiivsemaks Eesti-vastaseks aktivistiks. Mis siis vahepealsel ajal on juhtunud? Nagu võime lugeda aasta hiljem „Kaitsepolitsei aastaraamatust 2006“, jätkas Eesti kodanik Andrei Zarenkov meie riigi vastast tegevust ja vilistab selle peale, mitu korda järgmises aastaraamatus jälitusoragan tema nime kirja paneb. „Minu vastu suunatud süüdistusted ei oma mingit seost reaalsusega. Kapo aastaraamatus toodud „Kremli ööbiku“ retoorika, mida tõendavad pildid poolpurjus alkohoolik-agentidest, kuuluvad tõsise julgeolekuanalüüsi asemel meelelahutuste rubriiki,“ irvitas kaitsepolitsei diletantluse üle Eesti Päevalehele antud kommentaaris Andrei Zarenkov.(EPL,19.05.07) Ma ei taha väita, et Zarenkov kuulub minu lemmikpoliitikute hulka, kuid tema järeldusega võib 100-protsendiliselt nõustuda. Ja mida peaks Zarenkov kartma? Ta teab väga hästi, et tema etniline päritolu (juut) kaitseb teda igasuguste kallalekippumiste vastu Eesti vabariigi poolt, nagu ka näiteks nelja nn kohtualust, kes ilmselt maikuus naeravad tervele Eesti riigile näkku ja astuvad kohtusaalist õigete meestena välja. Nende kohad võtavad sisse teinonenid ja madissonid, kel ei tarvitse kaugeltki nii hästi minna.

Kummaliselt siidikäeliselt on kapo suhtunud aastaid meie riigi vastu võidelnud kodanik Dmitri Linterisse. Sel ajal kui kaitsepolitseinikud on täie auruga jälitanud rahvuslasi, ei püütud kuidagi takistada, seda end mõnikord eestlaseks nimetavat vene-juudi aktivisti. 2004. aasta europarlamendi valimistel Vene Erakond Eestis nimekirjas kandideerinud Dmitri Linter arreteeriti pärast esimest rahutustepäeva 27. aprillil, kui ka organi töömeestele lõpuks selgeks sai, et rahutused ei olnud stiihilised, vaid kellegi poolt hoolega ette valmistatud. Tol päeval arreteeriti veel kaks Linteri aatekaaslast, vene-juudi aktivistid Mark Sirõk ja Maksim Reva. Neljandat juudist ässitajat Dmitri Klenskit ei võetud isegi vahi alla. (Tundub, et bolševistlikud traditsioonid on elus!) Vahetult enne arreteerimist jõudis Linter kapo teadmisel organiseerida 26. aprilli varahommikul esimesed meeleavaldajad Tõnismäele; jõudis teleuudiste vahendusel ähvardada, et kui Eesti pronkssõduri teisaldab, tuleb meie riigil hakata sõdima elavatega; esineda 26. aprillil Venemaa telekanali RTR Planeta otse-eetris, kus ta levitas valet, kuidas Eesti „fašistlik“ politsei olevat ühissõidukites peksnud venelasi, sõidukitel kumme läbi torganud jms väljamõeldisi. Samal ajal ei olnud kapo pidanud paljuks raisata oma potentsiaali selle raamatu autori jälitamisele. Peale internetiühenduse katkestamise jälgisid minu maja iseloomuliku välimusega noorsandid ühest porise numbriga maasturist - äkki sõidan Tallinnasse rahvuslastest löömamehi koondama. Dmitri Linteri meiliühendust ei viitsinud ükski kapošnik elimineerida, nagu tehti seda näiteks suursaadik Mart Helmega.

Eesti Päevalehe vanemtoimetajal Kärt Anveldil on jätkunud huvi Dmitri Linteri viimaste aastate tegevuse jälgimiseks. Toimetaja "informeeritud allikate" järgi on Linter kohtunud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga; suhelnud aktiivselt endiste Nõukogude dessantväelastega, kes kurikuulaste 1994. aasta juulilepete alusel Eestisse jäid; olevat saanud Venemaalt raha rahutuste õhutamiseks jne. „Kaitsepolitsei aastaraamat 2005“ toob seoses mitmesuguste Eesti- ja Läti-vastaste aktsioonide korraldamisega Dmitri Linteri nime ära kaheksal korral. "Kapo sihikul on Linter olnud ammu ja Eesti Päevalehe andmetel taheti mees vahistada juba enne riigikogu valimisi. Otsustavaks sai siiski kartus, et see võiks osutuda veaks, sest seetõttu võiks Linterist kujuneda märter," kirjutas Kärt Anvelt.(EPL, 07.05.07) Või takistas kellegi hirm sattuda Moskva ja Venemaa juudiorganisatsioonide viha alla? Missugune peenetundelisus!

Paraku ei jätkunud võimudel samasugust peenetundelisust mehe puhul, kes oli kuus aastat Eesti iseseisvusvõitluse eest Gulagis, organiseerinud muinsuskaitseliikumist, korraldanud 1987. aastal esimese rahvuslik-poliitilise meeleavalduse (mis pani liikuma MRP salatehingu avalikustamise, vt kogumik „ Hirvepark 1987: 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu“, Tallinn, 2007), kaks aastat tutvustanud Eesti iseseisvuspüüdlusi läänes, osalenud aktiivselt Eesti Kongressi ja Komitee töös, taastanud Kaitseliidu Pärnumaa malevat jne, jne.

Tekibki järjekordne kiuslik küsimus: kas meie riiklust kaitstakse või on meie kaitsepolitsei tsiviilkontrolli täieliku puudumise tõttu kohalikuks FSB filiaaliks muutunud? Just FSB filiaaliks kapolaste poolt aastaid jälitatavad patrioodid meie julgeolekut kaitsma pidavat organit omavahelistes vestlustes sarkastiliselt kutsuvad. Siin sõna „kapošnik“ kasutamine ei ole juhuslik, see meenutab kõlalt üht teist organit, mis paljusid eesti rahvuslasi bolševistliku Venemaa okupatsiooni ajal jälitas.

Ekslik oleks väita, et peale patriootide jälitamise nokitakse Toompuiesteel vaid nina. Nagu aastaraamatuist lugeda võib, koostatakse mitmesuguseid ohuhinnanguid. Nagu enamikes teistes riikides on ka Eestis julgeolekuteenistuse ülesandeks majandusliku julgeoleku tagamine. Majanduslik julgeolek ei hõlma ainult riiklikku vastuluuret: oluline on riikliku otsustusmehhanismi sõltumatus väliskapitaliga oluliselt seotud isikute mõjutustegevusest, seda eriti Venemaal naftatransiiti silmas pidades.

Moskvas toimus 27. aprillil 2005 Venemaa kaasmaalastele orienteeritud teaduslik konverents „Eliidi vahetus ning valimised SRÜ ja Balti riikides“, kus peamiseks teemaks oli SRÜ ja Balti riikide areng ning nende poliitilises eliidis toimuvad protsessid, võimaluste leidmine, kuidas tugevdada Venemaa mõjuvõimu. Baltikumi vastaseks õõnestustegevuseks loodi uus, lohiseva nimega struktuuriüksus (omaaegse VEKSA analoog) Välismaaga Regioonidevahelise ja Kultuurisidemete Arendamise Valitsus (VRKAV), mille juhiks määrati endine Eesti-vastast laimu levitava infoportaali Regnum peatoimetaja, Venemaa juut Modest Kolerov. Kapo aastaraamatu järgi „on Balti riikide diskrediteerimise eesmärgil peetud vajalikuks tihendada ka Vene välisministeeriumi koostööd Venemaa ja rahvusvaheliste juudi organisatsioonidega“. Selle tegevusega võib seletada ka Vene Juudikongressi ja Simon Wiesenthali Keskuse juhi Efraim Zuroffi rünnakuid, nende hulgas ka Tõnismäe monumendi teisaldamise hukkamõistmist.

„Kaitsepolitsei aastaraamat 2006“ kirjeldab ühe suurima julgeolekuohuna katset anda eriliste teenete eest Eesti kodakondsus Vene transiidihiiglase Severstaltransi juhile miljardär Andrei Filatovile. Kapo andmeil on tegu Venemaalt organiseeritud katsega luua Eesti venelaste kogukonnale tugev liider. On arvatud, et Kremli sepitsuste kohapealse täideviija Edgar Savisaare ja tema juhitud partei katse nurjus Eesti-vastase propagandafilmi „Eesti – ajaloo ristee“ finantseerija avalikuks tuleku tõttu. Kaitsepolitsei aastaraamatust nähtub, et Filatovi ohtlikkust Eesti riigile hinnati mõõtmatult suuremaks.

Eeltoodust nähtub, et kaitsepolitsei hinnanguist ei pea (vähemalt Keskerakonna) poliitikud midagi. Kas sellest võib järeldada, et keskerakondlased eesotsas Savisaarega tegutsevad Venemaa käsilaste ja mõjutusagentidena. Ei järeldu? Meie põhiseaduslikku korda kaitsva struktuuri aastaraamatute veergudel ei ole kordagi kirjutatud keskerakondlaste tegevusest, sest jälitustegevuse seaduse 5. paragrahvi lõige 3 ütleb: „Jälitustegevust ei tohi kasutada erakondade, ühiskondlik-poliitiliste ühenduste ja liikumiste huvides või diskrediteerimiseks.“ Savisaare partei puhul ei ole seadust rikutud, kuigi oleks Eesti riigi huvidest lähtuvalt huvitav teada, millest räägivad keskerakondlased oma Moskva visiitidel, kohtudes mitteametlikult Vene poole esindajatega. Samas ei ole seadusest midagi peetud, kui jälitatud on Eesti Iseseisvuspartei liikmeid ja teisi rahvuslasi, sellest kaitsepolitsei aastaraamatutes on kirjutatud.

Samas arvan, et sellest ei saa teha kaugemale ulatuvaid järeldusi. Kui võimule saaksid isamaaliselt meelestatud ja riigi tuleviku üle muretsevad poliitikud, siis loksuks paratamatult ka kaitsepolitsei jälitustegevus paika, koostatud hinnanguid hakatakse julgeolekupoliitika ajamisel aluseks võtma. Muidugi hakkavad põhiseaduslikku korda kaitsvat ametkonda juhtima patriootlikud, väärikusest lugupidavad mehed, mitte kolleegi peale kitumisega karjääri alustanud tüübid. Praegu on asjad just nii, nagu nad on.

Muidugi ei tähenda kõik eespool kirjapandu, et jutu all oleva struktuuri tegevus ei vasta vähimalgi määral riiklikele huvidele. Et kaitsepolitsei puhul on tegu Venemaa luureorganisatsiooni filiaaliga. Nagu oli seda sõjajärgse Soome kommunistidest kubisev Valpo, mis jälitas ja toimetas Venemaale Soome jäänud 200. rügemendi eestlastest sõjamehi. Ka ei arva siinkirjutaja, et kõik kaitsepolitsei töötajad on monstrumid, kes asuvad une pealt ärgates vastava käsu saanult kohe rahvuslikult mõtlevaid eestlasi represseerima. Ilmselt töötab kapos ka piisava IQ-ga ametnikke. Küllap on meie organis tööl küllalt neid, kellele läheb meie riikluse tulevik korda ja tööd ei tehta pelgalt vaid võimu, privileegide või hea palga pärast. Kui mõni aus ja isamaalise meelsusega kaitsepolitseinik minu äratoodud näidetest end puudutatuna tunneb, andku palun andeks.

Pean tunnistama, et jälgin suure huviga nn maadevahetamise ja pistise andmise protsessi, mille uurimistoiminguid korraldas kaitsepolitsei. Kas tõesti luuakse pretsedent, et vahele võetakse mõni poliitikust suuremõõduline kurjategija? Jääb loota, et korruptsiooniga tegelevatel kapo ametnikel on rohkem ajumahtu, kui nende rahvuslasi jälitavatel kolleegidel. Kui ei, siis astub võidukalt naeratav Villu Reiljan kohtumaja uksest välja ja kuulutab: „Poisid, ajusid ei jätkunud, et kohtu jaoks vettpidav süüdistus kokku panna!“ Sellised meetodid nagu kapo kasutas siinkirjutaja kallal „riigipööramise“ protsessiks süüdistuskokkuvõtet kokku pannes, hästimakstud advokaatide puhul avalikul protsessil ei toimi – need teevad taolise hobuseunenäolise soperduse maatasa.

Muidugi võivad meie riigis end ülemklassiks pidavad poliitikud või kõrged riigiametnikud arvata, et kellele eespool äratoodud faktid ja arvamused ikka korda lähevad, et mis see „igavene teisitimõtleja“ vingub. Poliitikuid jälitustegevus otseselt ei näi puudutavat (?), sest jälitusorgan ei pea jälitatavat informeerima võimalikust huvist. Ignorantseile ja ainult oma heaolust hoolivaile poliitikuile ei näi pähegi mahtuvat, et jälitusorgan võib ka neid täiesti seaduslikult jälitada. Näiteks mõne kaebuse alusel hakata telefoni pealt kuulama. Selleks on kaitsepolitseis sisse seatud vihjetelefon 612 1500. Kuidas muidu suudetakse avastada korruptsiooni või altkäemaksuga seotud kuritegusid? Muidugi ei rutata kedagi kaitsepolitsei poolt kahtlustatavaks kuulutamisega. Vajalikud materjalid suletakse raudkappi ja võetakse välja sobival hetkel, nagu toimetas USA-s kuulus FBI juht Edgar Hoover, kes manipuleeris oskuslikult poliitikutega. Sellise tegevusega sai ideaalselt hakkama Eesti kaitsepolitsei asutaja Jüri Pihl. Kuidas muidu seletada, et Pihli vastu jõuliselt tegutsenud Edgar Savisaar hääletas riigikogus Jüri Pihli teiseks ametiajaks määramise poolt. Ju avastas kapo jälitustegevuse käigus Edgari kapist mõnegi luukere. Huvitatu võiks tutvuda Vilja Laanaru raamatuga „Valguses ja varjus 2005“( Tallinn, 2006), mille tegelik autorlus on aimatav.

Kindlasti ei lähe paljudele poliitikutele peale isikliku heaolu midagi rohkemat korda, kuidas muidu seletada kummalist asja, et näiteks 11. juunil 2007 toimunud riigikogu õigus- ja riigikaitsekomisjonis „ei huvitunud saadikud siseminister Jüri Pihli tõstatatud küsimusest, kuidas parandada kaitsepolitsei Naši-vastast tööd“, nagu kirjutab Eesti Päevaleht. Vaid parteipoliitikale lojaalsetele ei tarvitse paljugi siin riigis juhtunust korda minna. Mille muuga põhjendada riigikogu vaikivat olekut aprillisündmuste ajal ja järgnenud nädalatel? Kuid riigi iseseisvumise eest aktiivselt võidelnud kodanikul on õigus avaldada oma arvamust, kui näiteks riigi julgeolek on ohtu sattunud. Aprillirahutused olid tõsiseks ohuks ja see oht ei ole kaugeltki möödas. Kaitsepolitsei on seadusega määratud riikluse garandiks, sellest ei tohi saada riikluse hävitamisel kaassüüdlane!

Rahvuslased ei võidelnud Eesti iseseisvuse eest ega kannatanud alandusi ja piinu Gulagis, et taluda uusi repressioone OMA RIIGIS mingite ajukääbikute tegutsemise tõttu!